Võõras on surnud - elagu Võõras!

Et siis peaks nagu kokku võtma. Oh, kes kõiki neid muljeid ja emotsioone jõuab nüüd sisse kanda. Iga kord, kui keegi mõne killuga maha sai, mõtlesid ju kõik, et peaks kohe üles kirjutama, aga...

Fotosid hakkab ka vaikselt kogunema. Kodulehelt saab piiluda. Täiendame pidevalt. Esialgu vaid 2 proovi pildid.

Ega siis me ainult etendusega piirdunud. Laupäeva päeval käis väike Valgedaamlaste dessant Pedasel suvepäevi tegemas, keskööl peale kontserti musitseeris meie kuulus bassimees Klubi 8s oma projektiga ning õed Tihedad toomkirikus. Väsimatud nagu me oleme, sai seejärel veel väga varavalgeni teatris tantsu ja laulu löödud. Vähe sellest, ansambel nimega "Ei midagi Elsa emast", kes välimuselt Melotrapiga äravahetamiseni sarnane, vaid mõnedele olid selga kasvanud tiivad või põhe kõrvad, koos Valge Daami aja peakorraldaja Tshordiga ning salapärase, mustade prillide ja kiivriga naislauljatari Fortotshkaga astusid üles veel ka pühapäeval Meistrite platsi laval. Teised mängisid Iloni Imedemaa hoovis "Vaprat Keefiri". Ja õhtul jõudsid paljud veel Status Quo järgi rokkida ning ilutulestikku nautida.

Oli väga meeldiv. Jättis soodsa mulje. No ei jõua ära tänada kõiki, kes tegid tööd, kunsti ning nalja!

Kirjutan juurde kui aega saan.

Natuke tahaks nüüd puhata ja mängida.

Kui enne ei näe, siis augustis 2007 kindlasti!

Inimene kirjutab

Mind ei koti mõne kiuslik meel,
mind ei koti takistused teel,
mind ei koti vanameelne vaim,
põrgupotis keegu tahtlik vaim.

Asjad asjast enesest, aga kuradima sobilikud. Nii sinna kui tänna. Sisse kui välja (lugeda nii).
Mõnele Valge Daam. Mõnele naised üleüldse. Mõnele keerutus hingesopis. Aga toimib. Või vaidled vastu?... Isegi kui vaidled, on hea... sest järelikult midagi tekkis. Ajas ja ruumis. Seekordses Haapsalus. Ja Võõras. Ja samas nii tuttavas.

Kummardus.
Ja kallistus.
Ja eesriie sulgub. (Kahjuks)

No nii

Hetkel pikalt ei viitsi panna.
Lühidalt.
Oli viimane etendus täna.
Rahvas rahul, ise ka.
Istume Randlases - matuseid ei pea, kuna käivad jutud, et pidavat veel tulema. Seesama. Aarma broneeris päevad ära.
Aga nüüd igatahes käib pidu. Viinad on, Bambi on. Anti kirjutas luuetuse. Nagu alguses, nii ka lõpus.

Keegi tuleb, Keegi on,
keegi läheb,
aga juurdlevad vaid need, kes -
olid.


Nii.


Tänan, olite vapustavad.


Myrka.

Suur Sebimine

Jeerum, kõik sebivad nagu oleks täna esikas...

Rohkem ei ütle midagi.

Tulge vaatama, ilm on super!

Mobiiltelefonid

Etenduse alguses kõlab üle platsi publiku tervitus koos palvega mobiiltelefonid välja lülitada.

Näitlejatel lava taga seda muret varsti enam ei ole, sest selle näitemängu läbivaks teemaks on mobiilide kaotamine, uputamine või ülekuumenemine.

Anti, Janno, Juhan, Andres, Siim... who's next?

Muide, Ints oli ka telefoniga hädas: 5 päeva jooksul ei ole talle mitte keegi helistanud. Inimesed, helistage ometi Indrekule!

Lõpetuseks väike lõik Mart Kivastiku raamatust "Kui ma sind ei armasta, ära mine ära". Sellel pole küll meie lavastusega suurt pistmist, aga niisama mõttehetkeks hea vahelugemine.

Mobiiltelefoniga muret ei oleks. See on sul kogu aeg kaasas, ja kui keegi helistaks, saaks alati ise vastu võtta. Mobiiltelefon lisaks ka pisut väärikust. Mitte väärikust väärikuse mõttes, aga välises mõttes. Ja see omakorda põhjustaks üha uusi kõnesid, ahvatlevaid ettepanekuid, ootamatuid pakkumisi, uusi tuttavaid, mis tähendaks jälle uusi võimalusi; mis tähendaks, et kui veel algul ei oleks, siis mingi aja jooksul, mingi suhteliselt lühikese aja jooksul muutuks kõik!
Viimasel ajal ei helistanud koju enam keegi. Mitte keegi. Ja kui helistati, siis Mari võttis vastu. Jürka tegi ju tööd! Ja Mari ei mõistnud öelda, kas see oli mees või naine.
Inimene, kellele ei helistata, muutub üha üksildasemaks. Tekivad stress, pinged ja alkoholism, mis veelgi süvendab üksinduse tunnet. Teate küll - istud kodus ja sind ei ole kellelegi vaja. Sellist tunnet.
TULEB OSTA MOBIILTELEFON! Ja päike paistab! Ja pilved kaovad! Ja sügise asemel on kevad! Ja Jürka ja Mari oleksid jälle õnnelikud nagu kunagi ammu-ammu… Milline õnne oli? Mis tunne see oli? Magus, valus, soe, pehme, mõnus. Õnn ei olnud ju kuhugi kadunud, õnn lihtsalt ei leidnud teda üles. Õnnel oli vaja ühendust, et Jürkani jõuda. Ja tõesõna, selleks, et õnn jõuaks Marini, lasteni ja koer Lalluni, selleks pidi õnn kõigepealt Jürkani jõudma, et sealt edasi pudeneda killukestena kogu tema pere peale.
Ja kui õnn ei jõua temani mööda traate, siis saab tulla ka läbi õhu. Selleks oli vaja mobiiltelefoni.

Aga enne võis paar päeva oodata. niikaua, kuni mobiiltelefonifirma teeb kevadpakkumise. Annab telefoni niisama ja mõne ilusa särgi ja nokkmütsi, see läheks kõik lastele ja Marile, endale võtaks ainult mobiiltelefoni, et õnne mitte maha magada.
Mari, ma ju armastan sind, mõtles Jürka. Küll sa näed, kõik muutub.

Kontroll tehtud, vihm kaelas

Eile oli meil siis kontrolletendus. Päev otsa jagus enne seda veel askeldamist: piletite tembeldamine, piletimüüjate ja -kontrollide instrueerimine, pressiteadete saatmine, esimesed intervjuud, publiku pinkide tassimine, viimaste kutsete laialikandmine...

Oli ka esimene grimm. Piisas vaid litsidel päevavalgesse ronida, kui mehed neid enam teps mitte omaks võtta ei tahtnud - Tiiu ei olnud värviga kokku hoidnud...

Kell 21.50 marssis näiteseltskond lava taha valmis.

Kell 22.05 alustasime. Tulid vaheaplausid ja kõik töötas. Esimese publiku ärevuses läks etendus mõned minutid kiiremini kui vaja.

Aga siis läksid enamus koju.

Pidu peame täna. Kasvõi paduvihmas!

Vajatakse kirjutajat

Meie lavalugu algab kirjutamisega. Meie rae kirjutaja Martin kirjutabki selle loo, mida te näete.

Mida lähemale jõuab esikas ning mida põnevamaks muutub esietendust ettevalmistav elu, seda enam tundub, et meil oleks päriselus kirjutajat vaja. Kes kirjutakski päevikusse. Sest igal minutil juhtub nii palju ning kilde tuleb proovis varrukast, aga ei jõua enam p'evikus sammu pidada. Samas, võibolla see tekitabki vaatajas huvi. Need, kes on proovides kiibitsenud (muide, täna me enam "vabakuulajaid" ehk turiste ja sõpru linnusesse proovi ajaks ei lasknud), on väga kiitnud.

Siiski, siiski... nii väga ju tahaks kõike jäädvustada. Võibolla tuleb kõikidele internetiseeritud osalistele anda karm käsk vabatahtlikke sissekandeid teha. Mõtleme selle peale.

Lava on nüüd valmis. Kas tõesti?... :P
Ilmaprognoos lubab pussnuge ja pisikesi poisse ning helitehnika kaitseks oleks võibolla ehk tarvilik ka backigrupile lava ehitada... Vennad Hõredad ei olnud just sellest mõttest väga vaimustuses... kuigi see küsimus tuli just nende poolt... ja teada on, et monitor ei kiunuks vettides vaimustusest...

Kostüümid on 98% korras. Nipet-näpet veel sättimist. Mõned ketsipaarid puudu (elame ju Haapsalus ja egas ükski kaupmees oska tellida 43 nr ketse kuu aega ette kui me ise ka ei osanud neid tellida)... mõnedel olemasolevatel vaja veel aerosooliga valged laigud mustaks lasta... muide, selgus, et ketsipaelu puuvillase riidevärviga siiski värvida ei saa, kuigi Ints ja Priit tassisid välja isegi meie iidse elektripliidi ning püüdsid vana hea riidevärviga (mis siiski tuttuus oli) ning instruktsioone järgides seda teha... Ja just pettumuse hetkel astus sisse Margit, kes ütles sooja irooniaga, et lihtsam olnuks ju lihtsalt musta nööri osta...

Tahaks nimetada mõningaid kahe viimase päeva meeldejääjaid:
Kalev: superkõrvaga kiirreageerija helipuldis
Margo: suured misantstseenid laval algavad pisikestest asjadest
Valguse kamp: kolmekesi nagu präänikuid... nii rahus askeldamas puldis kui ka seal Hermannuse õuel hommikul rõõmsana - tark mees, kes bronni jõulu eel ära teeb ega siiberda edasi-tagasi kodu vahet käia
Vennad: lava kannab ja näeb täitsa lava moodi välja... ning mehed ei nuta ka siis, kui selgub, et on vaja ka rekvisiitori tööd teha
Marin: su vaikne hääl nagu tuul hinge paitab
Larry: (kirja)sõna jõud võib avada ka purgi
Jüri: ...mõni lihtsalt on... tagasihoidlikult sigahea... ja kõige lihtsamaid lauluridu (loe: sõnu, sest viisi ta peab) segi ajada suuab nii, et segadusest väljarabelemine on omaette etendus
Kõrtsurahvas: ...kõrts on olemas... parimad on need, kes tegelikult proovis enamasti kained (autojuhid või niisama), aga rämmavad laval nagu oleks 7 õlut sees...
Pillekas: ... kuigi on öeldud, et rohkem sedalaadi küsimustele ei vasta, millest on 100 korda räägitud, ikka vastab, sest kuidas sa ikka vastamata jätad...
Margit: "rohkem ma küll midagi ei osta ega õmble"... ütles ta eile... täna asetas tshekid lauale ning tikkis edasi...
Teate, ma istuks hommikuni, kui ma kõik kirja peaks panema...
Tegelikult oleme me kõik tegijad olnud.

Läheme ära koju. Homme tundus olevat esialgu kergem päev, aga see tunne on petlik nagu õnn.

18 tunni pärast on kontrolletendus. Tööd jagub 28ks tunniks. Hommikuni on jäänud... peaegu mitte midagi.


VDA

p.s. kui foogt laulab oma teises laulus "häbi, püksis on käbi", siis täpselt selle laulu ees istub keskmine taustalaulja juba teist päeva käbi otsa... see anomaalne nähtus on botaaniliselt põhjendatud, kuna taustagrupi "pesa" ehitati täpselt männituka sisse