Killud

Urb tuletas eile meelde veel ühe vihmase ilma nalja (lisaks eelmises postituses kirjeldatud müristamisele) - Olev alias Meelis kiirustas rahvast takka sõnadega "...no mida te ootate, näete, et vihma sajab!"

Tegelikult avaldub just rasketes tingimustes see, kuidas meeskond  õigupoolest kokku sulanud on. Valge Daami ajal pole (vähemalt nii palju kui mina lähemalt mäletan ehk alates aastast 1998) ühtekuuluvustundega iialgi probleeme olnud. 

Just raskuste kiuste ilmuvad välja parimad improvisatsioonid. 

Ning täiesti vabalt jõuab etenduse juht Pilkin muude toimetuste kõrvalt ka heli ja valguse telki püsti hoida, selle katust regulaarselt vihmast tühjaks kallates.

* * *

Täna on meil teatris suur pakkimise päev. Kultuurimaja remondi eest tuleb kõik asjad kokku korjata. Kuhu me need paneme, pole siiamaani selge. Ja eile selgus, et Haapsalu ehituspoodides ei müüda kolimiskaste!

* * *

Kuna toetused Valge Daami lavastustele on jätkuvalt liiga pisikesed, on Valge Daami lavastuste väljatoomine ja mängimine alati paras "riskibisnis" - kas ikka tuleme ots-otsaga kokku. Kurbi kogemusi on aastast 2000 ja 2003... Normaalne ning riskivaba oleks, kui Haapsalu linn kataks oma "kaubamärgiürituse" kuludest vähemalt kolmandiku. 2001-2002 see isegi niiviisi õnnestus, kuid viimsastel aastatel jälle vaid 20% eelarvest. Kulka ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetused on aga nii imetillukesed, et kaovad nagu mutiauku. Sellel aastal oli külastajate hulk nii üllatavalt suur, et arveid avades ei hakka süda murelikult põksuma. Aga seda ei tea ju iial ette!

* * *

Muidugi tegime me ka vigu. Üks suurim viga oli see, et me ei juhtinud külastajaid õigesse kohta. Kuna linnuses on nüüd kahe värava asemel neli, ei suutnud me korraldada kõigisse turvat ja piletimüüki, samuti inimeste suunamist avatud väravate juurde. Palume vabandust kõigilt, kes pidid ekslema ja otsima! Järgmisel aastal oleme targemad.