Tempo tõuseb...

Mitu kuud oli vaikus majas. Vahetasime meile, vahel helistasime, aga üldiselt ei saanud nagu arugi, et Valge Daam tulemas on. Alates esmaspäevast läks action lahti. Need, kellele ma polnud viimati ise kirjutanud või helistanud, tegid seda ise. Olin Tallinnas külalisi lennukile viimas ja kogu aeg telefon helises VD pärast.

Istusime esmaspäeva lõunal "pikkade jalgadega" (nimi, mille Jüri Pillekale eelmisel hooajal omistas) Kristiine keskuse bistroos ja panime kirja, kes mida teeb. See on nii tavaline, et algul tundub nagu polekski midagi teha ja siis kui tegema hakkad, siis hakkab meelde tulema, mis kõik tegemata on. Samal ajal mõõtis Indrek, kas TENE Kaubanduse auto koos puiduga ka linnuse väravast sisse mahub. Ei mahtunud.

Parima kõne tegi esmaspäeval lavastaja ise. Me saame seekord bändi ka saksofonimängija. Dagne Eskor on noor ja andekas ning kui mina olen muusikajuhina rõõmus, siis Lepik on rõõmus ka seetõttu, et realiseerub unistus Katharina kahest varjust.
Ma usun, et finaal saab olema võimsam kui mullu :)

Aga täna tassisid Ints, Anti ja veel 4 meest Kalevipoja kombel lauad käsipidi linnusesse, et Ints ja Haabu saaks alustada lava ehitust. Mina hakaksin tegelema kõige mõttetuma, aga siiski vajalikuga - nimelt püüdsin teatris teha veidike ruumi, koristada ja olla ürituseks valmis. Mõttetu seetõttu, et ma tean, et juba mõne päeva pärast on kõik jälle samasugune. Aga südamerahustuseks ju võib!

Homme, kolmapäeval, koguneme pillimeestega. Peaksin enne seda tegelema veel müürilehtede ja flaierite levitamisega.

Pühapäeval kell 16 on meil suuremat sorti ühine proovipäev. Vaatame korra koos üle eelmise aasta video, proovime, kas riided selga lähevad ja kas kõik ketsipaarid on alles. Ja mis kõige tähtsam - loodame, et ka kõik näitlejad kohale jõuavad.

Ega siis muud kui magama praegu. Unetud ööd on ees!

Valge Daami Aken